Oktoobris möödus aasta Sindi paisu lammutustööde alustamisest. Tänaseks on langenud paisu kohal elujõus kärestik, millest tunnevad rõõmu nii kalad kui ka veesportlased. Sindi linnakese pargid, eklektiline arhitektuur ja moodne väliujula meelitavad kohale üha rohkem siseturiste.
Kui tormisel ja vihmasel puhkepäeval kamina ees pleedi mähituna raamatut lugeda ei taha, on võimalus istuda sooja autosse ja teha üks päevareis seni nägemata kohtadesse.
Meie sõiduvahendiks oli seekord Kia tuttuus krossover XCeed, 1,6-liitrise bensiinimootoriga, automaatkastiga tippvarustuses auto. Olime kolmekesi pluss Kollane Koer, kellele vooderdasime spetskatetega pesa, et hiljem karvu alusmattidest välja katkuma ei peaks.
Sindi linnake jääb Pärnust vaid 14 kilomeetri kaugusele. Lanksaare raba ja Pärnu jõe vasaku kalda vahele jääva tööstusasula keskmeks oli kuulus Sindi kalevivabrik, millest tänaseks on jäänud vaid mälestus ja varemed, mis suures osas on muinsuskaitselise väärtusega.
Sõit Tallinnast Sinti kestab umbes poolteist tundi. Saime teekonnal tõsist tormituult ja tugevat vihma, kohapeal Ilmataat siiski leebus ja saime teha väikese jalutuskäigu mööda paisu tagant pääsenud jõe kallast ja parke.
Vastuoluline Sindi pais
Viimasel kümnendil on palju räägitud Sindi paisust ja selle keskkonnamõjudest: aastal 1834 valminud ajaloolist paisu, on mitu korda ümber ehitatud, viimast korda aastal 1976.
Pärnu jõe suudmest 14 km kaugusel asunud pais mõjutas loodusrikkust, blokeerides rändel olevatele kaladele 90% Pärnu jõestikus asuvatest kude- ja elupaikadest.
Sellest, milline oli jõgi enne paisu ehitamist, on säilinud vähe andmeid. 1937. aastal, päev enne kohaliku raekoja avamist tegi Pärnu Päevaleht pika ülevaate Sindi alevi kohta:
”Veel 110 aastat tagasi lendasid Taali, Sindi ja Pustuski mõisa vahelisel sool haigurid ja jõekaldal padrikus hulkusid metsloomad.
Inimesel polnud tollal sinna asja. Ja Pärnu jõgi – see kuivas põuastel suvepäevadel sääraseks nireks, et üksik karjapoiss end lõbustas jõest üle hüppamisega, kasutades selleks keset jõge torgatud teivast. See oli Sindi, siis kui ta veel polnud Sindi – Eesti omapärasemalt arenenud tööstusasula.“
Sindi vabriku rajaja, Johann Christian Wöhrmann otsustas paisu ehitada, sest siin oli pehme lubjavaba vesi, jõe kaldas leidus rasvast savi ja valitud asukohas oli piisav ka vee kukkumise kõrgus.
